R galerii

R galeriis on ühel seinal kaks näitust. Kaks iseseisvat, oma lugu jutustavat kuid üksteisega kokku kõlavat maailma.

„Väike pilt on kontsentraat. Kontsentraat kahest kevadest, elust suhtelises eraldatuses. Elame iseenda loodud maailmas. Kujutluspildis sellest maailmast. Igaühel on see isemoodi, eriline, ainult talle omane, täis emotsioone, mida keegi teine ei tea. Vahest harva mõnel üksikul hetkel tunneme mõne sarnase tunde, mõtleme mõne sarnase mõtte, lepime kokku sarnases tegevusplaanis, astume täpselt samal hetkel rongi peale, sõidame juhuslikult samasse linna ja kohtume samal tänaval. Kaks aastat tagasi kolisin vanasse keraamika ateljeesse ARS-i majas, kus ruumi seinad, põrand ja lauapinnad olid kaetud paksu savikihiga. Kümmekond erineva suurusega ämbrit sisaldasid tundmatut kuivanud ainet. Uhmerdasin, sulatasin, kuivatasin, tegin proovitükid ja põletasin. Esimeses põletuses 900`C, pidasid kõik massid viisakalt vastu, ei kaotanud vormi ega tekstuuri. Teise põletuse 1250`C so. kõrgkuumuse edukalt läbinud proovitükid üllatasid tõsiselt. Leidsin tehnilist portselani, imeilusat läbipaistvat portselanimassi, kivinõumassi, jämedat shamotti. Kõik peotäiesuurused jäägid segasin kokku. Mõned savijäägid olid ebaplastilised, hakkasin rullima saviplaate. Joonistasin otse savile ja glasuurisin peale ettepõletust.“

TIINA KALJUSTE "Seitse kohtumist ja teised etüüdid"
„Näitust tehes suhtusin R galerii seinapinda kui suurde lõuendisse, millel lasin kohad sisse võtta portselani ja teiste materjalidega komponeeritud etüüdidel. Lasin töödesse tungida lugusid juhuslikest kohtumistest ja mõttemõlgutustest, mis vahel kuhugi viivad, vahel aga mitte. Vihjeid ja peegeldusi igapäevastest märkamistest nagu tuules laperdavad laste sünnipäevale kutsuvad õhupallid ja tee äärtes kasvavad taimed. Igasugused algused, mis on samal ajal ka lõpud. Vaataja saab jälgida, kas midagi tuttavlikku ka neis vastu heliseb.
Mitmete juhuste kokku langedes sattusin õppima keraamikat ja lõpetasin 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia. On privileeg ja vastutus kasutada oma väljendusvahendina savi, mis teadupoolest, kord põletatuna, üsnagi igaveseks keraamikaks saab. Mida aasta edasi, seda lihtsamaid, võiks lausa öelda primitiivsemaid, viise ma savi vormimiseks kasutan. Kui vormimise viisid on muutunud lihtsamaks, siis savi eelistused on läinud üha edevamaks. Savi võiks olla värvilisem - pärast põletust sinine, hall, kollane või mustjaspruun. Või siis valgeim valge - portselan. R galerii näitusel ongi portselan saanud võimaluse oma valevusega esineda.
Alates isikunäitusest "47 profiili" (2015-2016) on kasvanud huvi keraamika ja teiste nö kiiremini kaduvate materjalide ühendamisest töödes. Vähetähtis ei ole ka ruum, kus teosed esinevad. Ideaalis moodustavad keraamika, leidmaterjalid ja ruum ühe kenasti kokku kõlava terviku.“

Tiina Kaljuste ja Kärt Seppel õppisid ühel ajal Eesti Kunstiakadeemias.
Nad on sõbrad. Elavad lähestikku - Kärt Keilas ja Tiina Keilast 7 km kaugusel.
Mõlema kunstniku töödes on tähtsal kohal lugu, mida eriti hästi on näha sellel näitusel.
Nad on koos organiseerinud mõned Eesti Keraamikute Liidu aastanäitused (2013 a „80 tassi“ ja 2018 a „100 taldrikut“)

Stuudiopoes Karud ja Pojad on suur valik Kärt Seppeli ja Tiina Kaljuste erilist ja unikaalset keraamikat.